DOTA 2 community

 “Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).” 

Räägin competitive mängu DOTA 2 communityst. Kuigi see tundub olevat nagu spetsiifiline näide, arvan ma et see säärane toksilisus on üleüldiselt mängudes levinud. 

Millest tuleneb mängu toksilisus?

Mängijad on anonüümsed - Kuna peale mängu üksteisest enam midagi ei kuulda ega teata, siis tavaliselt üksteise vigasi pigem ei andestata. Ja erinevalt päriselust mängijad oma sõnade eest ei vastuta. Ma ei usuks et oleks lähedaltki nii palju sõimlemist kui mängijad oleksid nt eksperimendina samas ruumis koos.

Mäng on väga pingeline - Mängus on kerge teha vigu, mis ei pruugi kohe kaotuseni viia, aga mõjuvad mängijatele rohkem mentaalselt, mis tõttu antakse alla ja/või hakatakse üksteist sõimama. Ühe teooria kohaselt on mäng meelega selliseks tehtud, et see saaks lööks läbi e-spordina. Sa justkui tahad mängida, aga sa tead kui pingeline see on ja otsustad pigem vaadata kuidas keegi teine seda mängib.

MMR(Matchmaking rating) - Mängu võites saab mängija 30 MMRi ja kaotades kaotab 30 ja vastavalt sellele numbrile koostatakse iga järgnev mäng. Kahjuks paljud mängijate põhieesmärk pole mängust lõbu tunda, vaid koguda MMRi et ennast nö tõestada ja kui keegi teeb vea mis nende arust mängu kaotuseni viib, siis tunnevad nad on selle tõttu mitme mängu võrra aega raisanud ja muutuvad väga vihaseks.

Suhtluse vajalikkus - Võib tunduda, et loogiline samm selle kõige vältimiseks on mängusiseselt kõik ära muteida, aga ka see pole hea võimalus kuna suhtlematta on mängus palju raskem koostööd teha.

Icefrogi lugu

Iceforg on juba DOTA 1 ajast saadik olnud mängu põhi disainer ja just tänu temale on mäng jõudunud miljoniteni. Aga kogu selle aja jooksul on ta otsustanud jääda täielikult anonüümseks, mis on tänapäeva mõistes päris haruldane saavutus. Kunagi DOTA 1 ajal küsis ta oma mängijatelt, et mis ta oma kassi nimeks võiks panna. Mille peale umbes pooled kommentaarid ütlesid et ta ei raiskaks aega ja teeks oma mängu korda. Peale seda ta ei postitanud enam enda elu kohta ja võttis otsuse jääda anonüümseks. Ja anonüümne on ta tänapäevani, kuigi mängijad on enamasti tema otsustega mängu suhtes rahul. Võibolla tänu anonüümsusele ongi tal õnnestunud juhtida mängu oma visiooni järgi.